Aadress: Thule Koda, Uus tänav 20, Kuressaare

Meri ja muusika

Lembit Uustulnd

Oleme Vanaga märjad nagu noodalised. Öösel paisutas ootamatult läänekaarest tuule üles, kangutas meie lodja kaldast ning saatis alla tuult loksutades Abruka randa. Pool päeva läks lodja leidmiseks, püüdmiseks ja nüüd tirime varast augustitormi kirudes sõiduriista kivide ja pilliroogude vahelt kuivemale pinnasele kadakapõõsaste alla.

„Pagana hea näe, et see Abruka ees oo,“ leiab Vana paadunud optimistina viletsa sündmuse juures ka häid külgi. „Muidu olaks näe pidand lotja Pärnust küsima minema.“

Üksik vares lendab tiibu laperdades maadligi läbi kadariku, märkab meid, kraaksatab üllatunult ja peitub rannamänni tihedasse latva.

Vana ajab selja sirgeks, pühib käisega üle higise lauba, saadab sulelist pilguga ja lausub muigamisi:

„Eks igal linnul ole oma laul.“

„Ja sul omal ka ja üsna mitu tükki,“ ei jäta ma sõbralikult aasimata.

Istume lodja servale. Tuul vihistab Vahase kadarikus, suure mere pool, Nabra kuivas, murravad mühinal lained ning õhus on tunda juba läheneva sügise märke. Tegeleme iga mees oma mõtetega. Arvan, et Vana on minu märkuse kõrvust mööda lasknud, siis aga kuulen teda naeru pugistavat. Minu üllatunud pilku märgates, sihib Vana mind pahkliku näpuga: „Mida siis heliloojahärra praegu ka komponeerib?“ Vana oskab hästi matkida. Eksimatult tunnen ära tuntud televisioonireporteri, kes nädal enne oli teda Eesti Televisiooni tarvis küsitlenud.

„No kuidas siis oleks siis pidanud küsima?“ ei jäta mina õli tulle valamata, sest tean juba niigi, mida esivanemal vastuseks on öelda.

„No kurat,“ Vana läheb särinal põlema nagu kadakatuli, „mina olen sama palju helilooja, kui see vares seal männi otsas paabulind on.“ Vana käsi teeb kujundliku liigutuse. Hallivatimees ehmub kraaksatusega lendu ja kaob laperdades põõsaste vahele.

„Kuid Su laule ju lauldakse ja mitte vähe,“ ei jäta mina jonni.

„No lauldakse, mis mina sinna parata saan,“ laiutab Vana käsi. „Tuul laulab, loodus laulab ja meri laulab ka, kuule.“ Istume ja kuuleme.

„Vaata, kuidas Nabra kuivas musitseerib, see on nagu orelid kirikus“ Vana on pea viltu keeranud ja kuulatab nagu kalakajaks kivi otsas. „Ja tuulevihinad kadarikus, see on nagu viiulid.“ Kuulatame jälle ja loodus musitseerib meie ümber.

„Ja kuula nüüd seda väikeste laine lobinat, millega meri lodja pardasse koputab, see on nagu timpanid.“ Vana silmad on kissis, pea viltu ning kogu ta olekus on kuulmisvalmidus. Siis hakkab ta uuesti naeru puksuma ja lausub osatledes:

„Komponeeri, komponeeri, mida, kurat, mina siin komponeerin, loodus on juba köik ära kompoeerinud ning noote pidi tarkade meeste jutu järgi ka ainult seitse tükki olema.“

Esivanem vaatab veidi nagu nõuotsivalt minu poole, saades soostuva peanoogutuse, jätkab: „Ma tean küll, et noodid on söuksed pisiksed kribud, millel sabad taga ning neid tuleb kudagi senna viie joone vahele ära mahutada, aga seda mo pea ei vöta mette, kuda sellest segadikust ühe laulu viisi veiks kokku mäkerdada.“

Kehitan õlgu ja teen tähtsat nägu, aga ega mu oma teadmisedki paremad ole. Siis muigab Paps irooniliselt ja lausub:

„Mind kutsuti aastaid tagasi Abrukale lugejatega kohtuma.“ Vana teeb teatraalse pausi. Veendunud, et kuulaja huvi on kindlustatud, jätkab: „Senini, kuni jutt raamatutest käis, oli köik kena.“

„Noh ja siis,“ ei läbe mina järge oodata.

„Siis, siis,“ korrutab Vana mõtlikult, „siis tuli lavale Abruka segakoor ja autorit paluti koori juhatama.“ Vana teeb iroonilise kummarduse. Naeran, tean oma isa oskusi, samas ka seda, et naljalt tema juba risti ette ei löö. „Koorijuht küsis veel mo käest, et kas teeme a capella vöi saadab autor klaveril.“ Nüüd pugistame juba koos naerda.

„Ei mina täädend, mis asi see capella oo, aga klaveriga oli ka jama. Ma ole harjund seda va akordioni mängima ning seal käib see klaviatuur risti rinna pääl. Kui ma hakkasi mötlema, et moole töstetakse see klaviir nenda risti rinna pääle nagu lööts käib, siis tundus, et see laul veiks pigem ikka see va capella olla, olaks ehk nagu püsut kergem vei sedati.“ Naeran juba valju häälega ning paar õhus keerlevat kajakat löövad kiledahäälselt kaasa.

„No ja siis,“ pärin luksumise vahele.

„Siis, siis,“ korrutab mees muiates ühe suu poolega, „siis ütlesin kiirelt, et teeme ike capella, mis siis muud kut capella“ Vana kehitab õlgu ja lisab: „Olin kuulnud, et see capella pidi ike üks täht olama, aga ...“

„Ja läksidki püüne pääle?“ küsin naerdes.

„Kus mas pääsesi, saal inimesi puupüsti täis, keik ootvad kallist heliloojat dirigeerima, äi saa ju inimeste lootusi petta.“ Vana sasib oma musta juuksepahmakat, ta silmades on peiari pilk.

„Pulk pisteti peos,“ jätkab Vana, „keik lauljad vahtisid mo otsa, suud lahti kut linnupojad ja kui ma siis vehkima hakkasi, läks laul ka mürinal käima. Ma kohkusi esialgu ära, aga viisakad inimesed olid, laulsid ike ise edasi ja löpuks sain ma oma veskitiivad ka üsna kombekalt käima.“ Kujutlen pilti ja naer tahab hinge matta.

„Jõudsite ikka üheaegselt laulu lõppu ka?“ küsin turtsatuste vahelt.

„Jöudsime jöudsime,“ ütleb Paps veendunult, „ma oleksin veelgi vihtunud, sain just käed soojaks, aga siis saigid asi otsa ka ning dirigent tuli mind kättpidi tänama ja päris sosinal, et kuule Albert, kelle juures sa dirigeerimist öppisid, kas Kapi või Ernesaksa klassis. Ütlesin talle moka otsast, et möned talvekuud sai Ernesaksa juures harjutatud küll.“ Mul on jälle põhjust turtsumiseks ning Vana vaatab mind imestunult ja küsib:

„Vöi oleksin pidanud ütlema, et Kapi juures?“

Saame paadiga ühele poole ja oleme üle Vahasemäe teel hüti juurde. Astume kadakate vahel, tuul vuhiseb üle nõlvaku, kaldakividel mürisevad lained ning üle eile veel nii sinise taeva tuhisevad hatused vihmapilved.

Seisatume välul põõsaste vahel, vaatame mässlevale avarusele ning Vana lausub:

„Muusika, poiss, on loodus ja köik see, mille sees me iga päev elame ja oleme. Ei ole üldse tähtis, kes ja kuidas seda teeb, peaasi, et temast olaks röömu nii tegijal kui kuulajal.“

„Ja meri,“ jätkab ta vahuseid lained vaadates, „meri oma pidevas muutuses on üks piiramatu inspiratsiooni allikas, millest vöib löpmatuseni uusi viise ammutada. Ja sa kuule, sa kuule tähelepanelikult, kui imeliselt ta laulab ...“