Solistica 2025 intervjuude sarjas saavad seekord sõna nii saarlased kui mandrikad, üks on selge – muusika on nende elus väga olulisel kohal ja merd nad armastavad ka … Usutles Merle Rekaya.
Martin Vesberg
Martin on saarlane, muusik, loodusemees ja mis peamine – Solistca on ka tema elus oma rolli mänginud.
Solistica toimub 13. korda. Milline on Sinu Solistica lugu / seos Solisticaga / mõtted Solisticast?
Minu esimene Solistica oli mul juhtumisi üks esimesi lauluvõistlusi peale häälemurret. Seega ma ütleks, et selline eneseületamine. Aga nii palju, kui mäletan, siis on Solisticat alati saatnud selline omamoodi olustik. Inimesed ON Solistical. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Võib isegi öelda, et see on olek, mitte lauluvõistlus. Koostegemise ja koos arenemise rõõm.
Kusmaal Sa täna oma eluga oled, mida õpid, teed, millest vaimustud?
Olen omadega hetkel ülikoolis, omandan Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas bakalaureusekraadi. Gümnaasiumiajaga võrreldes palju muutunud pole – metsas käin ikka, muusikaga tegelen ka, iga nädal üritan ikka hetke leida, et mõni lugu ära mängida. Vaimustumise koha pealt – aeg-ajalt tuleb kõigil ette sellist virisemise tuju ja ma olen tähele pannud, et see teeb meele heaks, kui suudan üsna pea endale meelde tuletada, et tegelikult pole elul viga ju midagi. Elu on ilus.
Oled loodusega igat moodi sina peal olnud: fotograafina, „Osooni“ kaastöölisena, kuidas loodus täna sinu igapäevaellu mahub?
Niivõrd-kuivõrd üritan ikka mahutada. Peab mahutama. Teinekord on vähem aega, aga siis saab jälle leida hetke. Olen nüüd mandrimaal ka uusi huvitavaid kohti avastanud, vaikselt hakkab siinse looduse vastu sümpaatia tekkima.
Oled ise läbi ja lõhki muusikaga seotud, mida Sa soovitad noorele alustavale lauljale?
Ära karda kombineerida ja imiteerida. Kõik võtavad kelleltki inspiratsiooni, see ei ole üldsegi halb ega keelatud. Ma arvan, et just siis leiad sa enda niši ja tämbri, kui proovid imiteerida neid muusikuid, kelle looming sulle sümpatiseerib. Ega ma täpselt ei tea, aga ma kujutan ette, et üheks iseseisvaks artistiks saamine eeldabki, et sa mitte paaniliselt ei mõtle, kuidas teistest erineda ja kuidas olla võimalikult väljapaistev, vaid lihtsalt lased asjal minna kõige loomulikumal teel. Ehk siis vana hea klišee – ole sina ise.
Milline on Sinu enda muusikamaitse, keda pead enda eeskujudeks?
Ma olen meloodiate inimene. Ehk teinekord ma kuulangi lugusid pigem nende viisi, mitte sõnade pärast. Seega pigem kuulan rahulikumat, mõtlikumat muusikat ja räpimaastikule ei satu. Kui kedagi välja tuua, siis väga meeldib Rock Hotel, no lihtsalt on hea gruuviga. Eeskujude osas – ma arvan, et iga laulja peaks õppima jaantättelikku loo jutustamist, loomulikku ja siirast olekut.
Oled kirjutanud ka ise muusikat. Mis sind inspireerib?
Ega siin midagi keerulist ei ole. Eks ikka elu ise. Olukorrad, enda mõtted, kellegi teise lood. Aga see on kunsti võlu – igas asjas on terake tõtt, aga samas ikka luiskad pool asja juurde ka. Kuigi ma ei tea, kas seda saab luiskamiseks nimetada. Pigem on see lihtsalt loominguline lähenemine.
Selleaastase konkursi laiem teema on seotud mere ja kalandusega, seepärast palume Sul korraks mõtiskleda, kas ja kuidas on Sinu elu seotud merega (merel olemisega, merelt tulemisega), mida meri Sinu jaoks tähendab / mida Sinu jaoks annab?
Teeb ja toob naeratuse näole. Saarlasele omaselt ikka läheb silm särama, kui peale sisemaal veedetud aega korraks jälle mere äärde saab. Lihtsalt oled ja vaatad. Ega horisondist kaugemale ei näe, aga ikka üritad ja puurid pilku sinnapoole. Ma olen avastanud, et tihti, kui ma ütlen kellelegi, et „lähen metsa“, siis tegelikult viivad sammud hoopis mere äärde. Kas mõnda lindu otsima või lihtsalt olema. Aga jah, ikka kisub sinna mere poole.