Aadress: Thule Koda, Uus tänav 20, Kuressaare

Solistica 2025 intervjuude sarjas saavad seekord sõna nii saarlased kui mandrikad, üks on selge – muusika on nende elus väga olulisel kohal ja merd nad armastavad ka … Usutles Merle Rekaya.

Ivo Linna

Ivo on saarlane (muhulane), kes oma elu mereta ette ei kujuta, ta on laulnud end eestlaste südameisse ja sel aastal on ta Solistica žüriis. Usutlus sai salvestatud jaanuari alguses Ivo kodutalus Muhus.

Mina olen viimased aastakümned olnud vabakutseline laulja. Kuna ma olen natuke kärsitu ka, siis ma olen otsinud ka muid tegevusi. Ma olen mitmetes raadiojaamades töötanud: mõnda aega Kuku raadios ja Raadio 2 tegin saateid. Nüüd ma olen laulmise kõrvalt selle raadiotööga ikka seotud: ma olen 26 aastat olnud Mnemoturniiri võistlejate või vastajate meeskonnas. Ja võin veidi eputada ka – läbi Mnemoturniiri aegade – see on kõige pikem staaž läbi terve selle saate ajaloo. Ning lisaks olen olnud 21 aastat – ja ma loodan, et see läheb edasi –, miniturniiri saatejuht raadios. Ja sellised kõrvalepõiked on lauljaameti puhul väga head. Mõnikord on lihtsalt tore esineda: nagu vana-aasta Estonia ballil laulsin koos oma pojaga Siim Aimla orkestri saatel. Siis olen politsei bigbändiga laulnud, kaitseväe orkestriga ja need on omamoodi sellised väljakutsed, mis hoiavad nagu püsti selle elu.

Muusika on minu jaoks KÕIK. Muusika on kauneim kõikidest kunstidest ja ma olen aru saanud, et ükskõik, kuhu maailma otsa ma poleks ka sattunud – muusikud, olgu nad superstaarid, olgu nad tänavamuusikud, kui tekib suhtluse võimalus, muusikud saavad kohe sellest keelest aru. Seal ei ole vahet, kas piltlikult oled Elvis või oled külapillimees. Muusika ongi mind elus hoidnud. See on asi, mis on pöörast väge täis.

Kui sa oled kurb, kuulad mõnd laulu, oled rõõmus, saad rõõmustada. Kõige rohkem mulle läheb tõesti korda ja mul on pisar silmas alati, kui keegi täiesti tundmatu inimene tuleb juurde tänusõnu ütlema. Paar aastat tagasi oli selline juhus, tuli inimene juurde, ütles: „Teate, mul oli vähk. Ja ma olin suremas, mulle anti kolm nädalat aega, aga näete ma elan,“ ja ütles, et enne, kui ta seal haiglas vaevles: „Ma hommikust õhtuni kuulasin ainult sinu laule ja see aitas mind.” Kui sellised inimesed tulevad juurde, siis ma saan aru, et ma olen kellelegi vähemalt natuke saanud head meelt teha ja aidata.

Muusika aitab ka mind, ma käin kontsertidel ja ma olen sellest ka Saarte Hääles rääkinud. Suvel oli Berliinis võimalus käia Tom Jonesi kontserdil – no minu noorepõlve lemmik ja siiamaani lemmik. Ja ta on kaheksakümne nelja aastane siiski. Kontserdil ma kolmveerandi sellest ajast lihtsalt nutsin. See oli nii ilus ja ma sain sealt sellise toonuse juurde ja siis tajud, et muusikal on vägi sees jah.

Mida tähendab minu jaoks meri? No ma olen väga õnnelik, et saatuse tahtel ma sündisin Kuressaare linna ja meil oli seal Aia tänaval väga huvitav elu – äärelinna elu. Noh, hea küll, me kevadel läksime ikka esimest korda ennast kastma Põduste jõkke, sest vesi oli soojem kui meres. Aga hiljem suvel oli selline nagu püha rituaal, iga päev me pidime käima ujumas, olgu see ilm vihmane, tormine, lained – ükskõik!

See merelõhn. See on, mida ma tunnen siin Muhus ka. Kuna ma elan siin Väikese väina ääres, siis istuda teinekord õhtul hilja õues, kuulata luikede laulu ja tunda mereõhku – see teeb terveks. Ja ma pean ütlema, et ega ma suuremat sorti kalamees ei ole olnud. Ma ei tea, ma armastan väga kala süüa. Alati, kindel on see: enne kala kui liha. Ja see on nii olnud lapsest saadik – sööd ikka seda kuivanud silku. Ja oi-oi, no kohe on hea! Millegipärast mul naabripoisid, eriti mu kena vend Temme, kui läksime sinna kas Põduste jõe peale kala püüdma või Nasva jõe peale – said kala ja ma ei saanud. Ma vist olen, ma ei tea, elus mingi 2–3 särge kätte saanud ja olen pärast proovinud siin Muhu all ka spinningut loopida. Kõik teised saavad ja mina ei saa. No mina ei saa, ma söön – ütleme nii.

Mis mulle meeldib mere juures – ma ei ole ju kes teab mis pikki mereretki teinud, hea küll liinilaevadel sõidad siia-sinna –, aga mulle on lapsest peale väga meeldinud aerutada või sõuda. Kuidas võtta? Ja see on jälle selline teraapia. Sa lähed läbi selle vee ja mõtted lähevad hoopis ei tea kuhu. See on kuidagi rahustav ja sinna juurde see mere laul. Ma käin tihtipeale kas Väina tammi ääres või Koguva sadamas. Ma olen ju pensionär ja ma peangi logelema kogu aeg. Aga ma lähen lihtsalt, et olla mere kaldal ja tunda neid lõhnu, vaadata neid värve, sest meri, nagu ka laulusalm ütleb, igal hetkel muudab kuju ja tal on 1000 tuju. Mulle meeldib neid loojanguid ja päikesetõuse vaadata ja mõnikord seda tohutut lainete möllu. See on väga-väga hea, ehkki ma võib olla kipaka aerupaadiga sinna lainte vahel ei tahaks minna.

Olen saanud ka elus torme tunda ja mul on olnud üks kord tõsine hirm. Ei häbene öelda – paar nädalat pärast Estonia hukku. Omal ajal me sõitsime ja mängisime pilli Saksa laeva peal, mis sõitis Lüübekisse. Siis hakkas selline torm, et meie koikudes, mis olid niiöelda piki laeva, me ei saanud magada – kukud voodist kohe põrandale ja siis magasin põrandal ja see oli paanika! Mul oli küll illuminaatoriga kajut. Ja kui ühel hetkel sa näed taevast ja teisel hetkel must vesi katab kõik ära. Vat siis oli hirm, kuna see katastroof oli just juhtunud, siis oli põhjust paanitseda küll.

Muidu mulle meeldib merel olla, käisime just bändiga Rootsis sügisel. Ja lihtsalt oled seal reelingu ääres ja tundide kaupa, kes sööb, kes joob, kes eks ole tantsib, aga mulle meeldib seal üksinda lihtsalt merd vahtida.

Nii et meri on väga tähtis element minu elus olnud ja kuigi näiteks seitsmekümnendate lõpus ma mäletan, käisime ikka sõprade juures Võrumaal puhkamas. Üks sõber ütles mulle siis, et kuule, meil on siin üks talu müüa väga odavalt, tol ajal väga odava raha eest. Mul ei tekkinud absoluutselt kiusatustki, sest ma mõtlesin, et püha müristus, siis ma pean hakkama suviti olema kusagil Haanjamaal – ilus, muidugi ilus: künkad ja mäed ja orud ja järved –, aga ma ütlesin, siis ma ei näe üldse merd. Ja tihtipeale siin Muhuski olles – poes on ikka vaja käia, aga ma sõidan Orissaare poodi sellepärast, et merd näha, nii et meri on mu suur armastus tegelikult. Ja kui sa oled saarlaseks sündinud ja olnud ja kasvanud ja nüüd Muhus elan juba üle kolmekümne aasta, siis ta on nii üks osa sinu perekonnast. Ta peab olema. Ma tean, et ta on olemas ja see on täpselt see jälle, mis sisendab kindlustunnet. See on meri.