Martin Mileiko

Solistica kujundus veereb kõigepealt peas ja paberil

Minu suhe muusikaga on isiklik ja pikk, nii passiivne kui ka aktiivne. Mida see siis tähendab? Nii kaua kui ennast mäletan, on muusika mind saatnud, vahel rohkem, vahel vähem. Lapsena õppisin Võru muusikakoolis trombooni, hiljem ülikooliajal laulsin TÜ kammerkooris ja viimastel aastatel olen teinud sõpradega bändi – ansambli nimi on Hilised Ärkajad ja olen seal laulja. Ja loomulikult kuulan muusikat iga päev – seinast seina!

Solisticaga olen seotud tänaseks teist aastat – seda tänu festivali kunstilisele juhile Pilvi Karule. Oleme kauaaegsed sõbrad juba Pilvi EMA õpinguaastatest ning just tema oli see, kes tegi mulle ettepaneku Solistica paati hüpata.

Kujund sünnib kõigepealt ideest, mille Pilvi mulle ette annab. Veeretan seda mõnda aega peas ja paberil ning siis vormistan arvutiga tarvitamiskõlbulikuks.

Seekord on läbiv motiiv tuuleveskid – ülekantud tähenduses on ju Solistica ka lauluveski, mis on jahvatanud oma asja ajada koos eelkäijaga 30 aastat. Pakkusin välja märgi, mis oleks võimalikult lihtne, sarnaneks tuulikule ja sisaldaks ka miskit, mis muusikale viitab. Need veskilabadeks säätud noodid.