Žürii

14. Solistical teeme kummarduse Saaremaa Ühisgümnaasiumis alguse saanud solistide konkursi traditsioonile. Selleaastase konkursi sümbol on veski, uurisime, mis mõtted see žüriiliikmetes esimese hetkega tekitab. Palusime neil meenutada mõnda seika, hetke, mõtet või tunnet, mis on seotud Saaremaal toimuva solistide konkursiga ning öelda, mis paneb muusikuna nende (veski)tiivad liikuma/pöörlema?

Karmen Rõivassepp

Olen jazzlaulja, helilooja, arranžeerija, lauluõpetaja.

Veski seostub minu jaoks järjepidevuse, ümberkujundamise ja vormimisega. Sarnaselt lauluõppele – kui tööd jaksad teha, siis on lõpptulemuseks alati midagi klaarimat, viimistletumat ja rafineeritumat.

Mina käisin Saaremaal võistlemas aastatel 2009–2011 ja see oli alati oodatud ettevõtmine – juba ainuüksi väljasõit koos teiste laulustuudio lauljatega tekitas nii toredat ühtekuuluvustunnet. Võib-olla kõige meeldejäävaim seik oli see, kui võistluse ajal hakkas klahvimängija pill lisaks klaverile ka mingit tümpsu-biiti mängima. Mõtlesin küll, et nüüd on läbi, et kaob taktitunnetus ära – paar sekundit paanikat, aga suutsin ennast ikka reel hoida. 😊

Muusika on minu jaoks lõputu maailm, milles on igavesti midagi uut avastada ja õppida. Mind hoiabki liikumas just see võimalusterohkus ja lõputu arengupotentsiaal. Töö ei saa kunagi otsa ja mitte kunagi ei hakka igav.

Foto autor: Martin Dam Kristensen

Toomas Voll

Olen dirigent, koorijuht-hääleseadja, vokaalpedagoog.

Eelkõige seostub tuulikuga Saaremaa. Teiseks see, et konkursi lauluveski on jahvatanud head solistide järelkasvu. Veskikivid ehk solistide juhendajad üle vabariigi teevad tänuväärset ja tasemel tööd noorte juhendamisel.

Meenuvad algaastail toimunud õhtused-öised koosolemised teiste juhendajate-kolleegidega. Harivad ja kasulikud jututoad ja tutvumised. Sai vokaalkunst ristirästi läbi arutatud.

Mis paneb muusikuna minu (veski)tiivad liikuma? Eks ikka kirg ja suur armastus muusika vastu.

Foto autor: Christer Saaliste

Thea Paluoja

Olen Rapla Laulustuudio juht ja lauluõpetaja. Töötan hetkel kuue erineva laulupeo kooriga (kõik on eri liiki). Veel on minu kõrval 24 noort solisti. Lisaks erinevad projektkooslused. Armastan väljakutseid. Kõige keerulisem on minu jaoks rutiin.

Veski – hmm, see tekitab ikkagi tunde, et vili ju jahvatatakse ja mingi aja pärast saab hää saia. Meie – lauluõpetajad – oleme nagu vundamendiladujad – pole aimugi, mis stiil kunagi selle noore vallutab – see pole meie ülesanne. Meie asi on õpetada noorele inimesele kasutama neid tööriistu, mis tema käsutuses on – hääl, tehniline käsitlus, stiililised näited ja nende „läbinuusutamine“. Kõik see, mis edasi juhtub, on juba tulevikumuusika, mida lauluõpetaja saab ainult jälgida ja rõõmu tunda. Konkursid on parim võimalus end proovile panna, kui kaugele saab selle adrenaliinilaksu lükata – ilma selleta me ju ei tea ... 10 aastat duši all laulmist ei tee veel kellestki „Maikel Džäksonit“... 😁

Oma suhete kohta „saarelkäiguga“ olen juba ka kirjutanud, aga endiselt – maailm oli teistsugune – saarel said kokku sõpruskonnad (ka õpetajate näol), mitte konkurendid. Ja sõpru leiti seal Saaremaa Ühisgümnaasiumi koridorides öölaulmistel kogu eluks.

Mind panevad liikuma väljakutsed – mida rohkem neid on, seda enam hakkab tööle loovus … Ärge lõpetage – see on noorte lauljate arenguks üks hea võimalus!

Foto: erakogu

Mikk Kaasik

Olen jazzmuusik.

Olen ise võtnud osa Solistica konkursist kaheksal korral ning kõikidel nendel kordadel on kindlasti koht minu südames. Lõbusaid seikasid on juhtunud igasuguseid, aga olen alati imetlenud seda, kui professionaalselt on võistlus korraldatud. Korraldustiimil käib kõik nagu kellavärk ning alati on see jaanuari nädalavahetus Saaremaal mõnus puhkus argipäevast, kus näeb alati ka palju vanu sõpru ja tuttavaid.

Muusikuna panevad minu veski tiivad pöörlema kõik need emotsioonid ja tunded, mida saab elus kogeda ainult läbi muusika. Olgu selleks rõõm, kurbus või ükskõik mis muu, siis muusikal on võime panna meid midagi tundma ning läbi selle ka elama.

Sõnaga Veski seostub mul esimese asjana laulja Anne Veski. Seda sellepärast, et olen viimasel ajal avastanud enda jaoks ristsõnade lahendamise harjumuse ning üsna tihti, kui küsitakse lauljatari, on vastuseks Veski.

Foto autor: Egnar Hernits

Mare Väljataga

Olen Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia džässlaulu ja vokaalansambli pedagoog.

Kui küsite esimese hetkeemotsiooni seoses veskiga, siis see on seotud minu lauljateega sellest perioodist, kui minu repertuaar sisaldas rohkesti prantsuse šanssoone. Laul „Moulin Rouge“ („Punane veski“) on seni minu repertuaaris.

Põhiosa minu mälestustest seoses konkursiga ulatub üsna kaugete aastate taha, kui võistlus toimus veel SÜGis. Kuidagi juhtus nii, et mind kutsuti aastaid järjest osalema žüriitöös. Teised liikmed vaheldusid aastast aastasse. Sellega seoses jäi mulle külge vahva mitteametlik aunimetus – konkursi maskott.

Minu tiivad lähevad lendu, kui näen oma tudengite pühendumist erialale ja nende arengut.

Foto autor: Mona Õispuu

Toomas Rull

Olen muusik, pedagoog, helilooja, Serviti solist.

Mis mõtted veski esimese hetkega tekitab? Anne Veskiga tuuritasin 1984. aastal poolteist kuud Venemaal. Villu Veskiga Muhumaalt olen mänginud koos suure osa ajast oma elus. Avicenna, SaxAppeal Band.

Kui meenutada kaugeid aegu, siis tore seik oli taaskohtumine M/S Regulaga, mis toodi Eestisse sõitma Taani väinast ja sellega olime enne seal kohtunud … Jaanuaris kinni jäätunud Muhu Suur väin, mida rammiv Regula tükeldas, tõi kõik osalised ilusasti kohale. Viis pärast koju ka.

Minu veskitiivad paneb pöörlema hea ja põnev muusika.

Foto autor: Hege-Lee Paiste

Liisi Koikson

Olen ametilt laulja, vaikselt ka laulukirjutaja, aga põhikohaga ema oma kahele tütrele.

Millise seose loob veski? Võib-olla selle, et üks väike liigutus võib järsku käima lükata ootamatult suure jõu, nii et kunagi ei tea, milleks see meie endi igapäevane väike liigutus kunagi hea on.

Lapsena konkursil osalemisest on meeles isegi mitte võistlusärevus ega laval laulmine, vaid pigem sagin koridorides ja laulustuudio tüdrukutega koos veedetud aeg ööbimiskohas. Olin siis teismeline ja selline omasuguste seas veedetud aeg oli siis ülioluline.

Kui mängin koos mõne teise muusikuga ja saan aru, et me mõtleme ühtemoodi ja peale heakskiitvate noogutuste ei olegi rohkem midagi öelda vaja. See äratundmine ühendab nii tugevalt ja toob mind jälle bändiproovi tagasi.

Foto autor: Sadu-Triste Juurikas

DEMOVOORU ŽÜRII

Mai Leisz

Olen basskitarrist ja laulja-laulukirjutaja.

Esimese asjana meenuvad mulle Angla tuulikud … Ja siis don Quijote. Eks ka mina olen oma elus piisavalt tuuleveskitega võidelnud. Nüüd vanema ja targemana näen, et iga tuuleiil ei ole vaenlane, vaid jõud, mis mind liikuma paneb.

Mäletan, kui kohtusin ja koos pilti tegime Jaak Joalaga.

Minu tiivad paneb liikuma vist mingi sügavam kutse. Ma ei tea, kust ta tuleb või kuhu läheb. See hetk, kui tuleb puhas inspiratsioon – tähtaegadeta, pingutamata – ja kui on aega luua.

Priit Pajusaar

Olen helilooja ja muusikaprodutsent.

Veskiga seostuvad vanad traditsioonid, seos meie esivanematega. Esimesed mälupildid veskitest pärinevad just Saaremaalt.

Solistica žüriis olles olen korduvalt mõelnud, et kuidas üks väike rahvas saab nii andekas ja ilus olla. Ja küll on hea, et Solistica toob igal aastal aina uusi andeid esile.

Minu veskitiivad paneb pöörlema iga uus-põnev muusikaline väljakutse, koostöö põnevate inimestega. Iga päev, kui kogen midagi ilusat või õpin midagi uut, innustab mind väga.

Kristi Raias

Olen täiskohaga artist ja muusik.

Selleaastase konkursi sümbol veski loob seose tasakaaluka liikumisega eesmärgi poole. Kipun ka unustama, et head asjad võtavadki aega ja järjepidevust. Täpselt nagu veski abil jahu valmistamine.

Solisticaga on mul meeletult palju häid mälestusi. See konkurss oli minu jaoks üks esimesi ülesastumisi, mis tekitas selle nö „päris“ tunde. Professionaalne bänd ja helindus jne. See kõik andis mulle hindamatu kogemuse. Lisaks see ülimalt tore melu, uued tutvused teiste noorte lauljatega ja see imearmas kogukond, kes konkurssi läbi aastate korraldanud on, teeb Solisticast erakordse sündmuse.

Mind paneb kindlasti liikuma loomine – uue muusika loomine, kõik, mis on seotud laulukirjutamise ja heliloominguga tekitab mulle tunde, et seda ma peangi siin maakeral tegema.