Maria Väli

Palun meenuta enda kolm Solistica/solistide konkursi hetke.

Solistide ja duettide konkursiga seoses meenuvad need hetked, kui ise osalesin. Meenuvad inimesed, kellega koos lava jagasin ja lood, mida esitasime. Isegi praegusel hetkel, kui neid lugusid kuulen või taas esitan, tulevad solistide ja duettide konkursi hetked piltidena silmade ette – kindla looga kindel inimene ja hetk. Näiteks lauluga „No More Blues“ tuleb alati silme ette hetk, kui Britta Virvesega seda lugu duetina konkursil esitasime – Britta saatis meid klaveril, mina mängisin shaker’it.

Kas ja kuidas on mõtted solistide konkursist rollide vahetumisel muutunud (osaleja, juhendaja, korraldaja)?

Korraldajana on vaade konkursile muidugi hoopis teine. Osalejana nö telgitagust ei näe ja ei peagi nägema. Osalejana närveerid oma esituse õnnestumise pärast, juhendajana elad õpilase õnnestumisele kaasa. Korraldajana on aga palju erinevaid aspekte, millele tähelepanu pöörata, mida meeles pidada, kellele meelde tuletada, millal kelle jaoks kus olemas olla jne, jne.

Mulle meeldib Solistica võistluskontserte just korraldajana jälgida, sest tohutult suur rõõm on kõikidele finaalis olevatele andekatele lauljatele saali tagumisese seina äärest kaasa elada. Lisaks on koostöö žüriiga olnud alati puhas rõõm. Solistical osalevad ainult toredad ja armsad inimesed.

Foto: Jake Farra