30 aastat laulmist lumisel Saaremaal
Kui Pilvi suvel ütles, et 30 aastat tagasi see algas, olin ma täiesti jahmunud. Kas tõesti juba 30 aastat? Tundub, et see kõik sai alguse lähiminevikus ja samas rahulolu – midagi me tegime vist õigesti, et traditsioon edasi kestab.
Meie, tollased korraldajad, oleme oma esimesed mälestused kirja pannud. Fotosid vaadates hakkab justkui film jooksma meeleolukatest hetkedest, peaaegu nähtamatust meeskonnatööst. Mingid otsused ja kokkulepped töötasid nagu valatult, ette veerenud ootamatute probleemidele lahenduse otsimine ja leidmine kasvatas kiiret mõtlemist, „JAH“ oli pigem pjedestaalil. Iga aastaga sai üritus tuntumaks, oodatuks, mis õpetas meid suhtlema meediaga, abivalmis sponsoritega.
Mõelda vaid: ürituse kujundus, valgustus, toitlustamine, võõrustamine, õhtune heli, kabaree, õhtused peod, õpilaste ja õpetajate poolt tehtud meened, õhtu juhtimine, korraldustööd olid kõik koolimaja jõududega, lapsevanemate ja Saaremaa sponsorite abiga, kuni hakkasid õlga alla panema ka suuremad sponsorid. Kindlasti oli suureks abiks koolinoorte teatrifestivali korraldamise suur kogemus.
Koolinoortele meeldis üritust korraldada ja külalisi vastu võtta, isegi vilistlased pakkusid end appi. Leiti palju sõpru võib olla isegi eluks ajaks. Igal külalisel oli oma saatja, kes lahendas kõikvõimalikke muresid. Magati ju sel ajal enamasti klassides, melu oli palju kuni pühapäeva varahommikuni, mil hakati sõitma esimeste busside ja autodega mandrile.
Võib olla paljud ei tea, aga ka Saarte Liinid olid meie head abilised ja sponsorid, meie žürii ja orkester said muretult praamidele neile sobival ajal, tookord isegi tasuta. Öeldi: „Kuidagi eriline ja teistmoodi tunne: ütled oma auto numbri ja sind suunatakse praamile“. Väike detail, aga siiski kõnekas.
Kõik osalejad kiitsid väga SÜG koolisöökla maitsvat taskukohast toitu. Imestati, et toitu oli alati piisavalt ja see maitses hästi. Ka see oli oluline, et külalised end hästi tunneksid ja vastuvõtjatel oli seda rõõm kuulda.
Pidulikud olid neljapäevased hilisõhtu tunnid, kui saabus helivõimendus ja saateorkester. Kohtumise rõõm ja ootusärevus oli suur. Küsisin meie esimeselt saateorkestrilt spontaanseid mõtteid.
Jaak Jürisson, pianist, helilooja, laulja: „Üldmulje oli väga hea. Üritus kulges ühtlaselt, töögraafik oli väga tihe. Kuigi kõigile pooltele oli konkurss tõsine ettevõtmine, sujus kõik hästi. Muidugi oli tunda õpetajate erinevat taset, tugevamad lauljad tulid kohe esile. Aga kui noor õnnestus, tuli ka endal heldimuse pisar silma. Rõõmu ja häid mälestusi oli palju.“
Raul Vaigla, bassimängija, helilooja: „Selle konkursil osalenud paljudest lauljatest tulid ju täna tuntud staarid. Kõiki neid nimesid ei jõuagi kohe ette lugeda. Oli väga rõõmustav näha toredat kasvulava, osaleda ning osa saada selles protsessis. Tõsi, orkestril oli raske – pikad proovid ja vastutusrikkad kontserdid, kokku ligi 90 laulu kahe päevaga erinevates stiilides. Nõudis tõsist keskendumist.“
Toomas Rull, trummar, helilooja, laulja: „Esimesed spontaansed mõtted. Ansambel, helitehnika versus lapsed. Ei olnud alul saatjatel lihtne ja ei olnud lastel lihtne, aga aastatega see paranes. Lapsed on alati lapsed oma ärevuses, kartuses versus enesekindluses ja julguses jne. Laste ja juhendajate vaheline side oli tihti ära tuntav sellest, kas laps tuli mõne linna laulustuudio laste hulgast või hoopis maakooli tublimate hulgast. Saateansambel oli tavaliselt alati lapse poolt ja nii mõnigi asi sai lapse jaoks lihtsamaks. Kui miski läks sassi, siis tehti see uuesti ja veel vapramalt. Ei mäleta, et kellegi laul oleks pooleli jäänud. Tore, et selline traditsioon ellu on jäänud. Laulmisest on saanud midagi sellist, mida iga laps soovib + staarinduse ihalus. See on nüüd meedia teene, igasuguse meedia. Ajad on muutunud, aga lapsed on ikka lapsed.“
Taavo Remmel: „Olid väga pikad tööpäevad, hommikust õhtuni, eriti esimene konkurss, sest siis ei tehtud veel eelvoore. Edaspidi oli vist väike eelvoor, täpselt ei mäleta. Aga kõik said hästi hakkama ja kõigi laulud õnnestusid isegi 10 minutilise prooviga. Laulud olid ju stiililiselt seinast seina. Selle konkursil tutvusime esimest korda väikese Liisi Koiksoniga, kes ka konkursi võitis. Palusime ansamblisse kitarristi ja meiega liitus tollal väga noor andekas Andre Maaker. Žüriis oli ka välismaalasi, eriti hästi mäletan Anssi Känsalat, kes ka meiega koos esines. Ma ei mäleta ühtegi prohmakat, kõik oli hästi korraldatud, kuigi majanduslikult oli korraldajatel raske, oli selline aeg. Aga kiiresti kasvas üritus vabariikliku tähtsusega konkursiks, oli palju noori talente. Tore, et see siiani kestab.“
Kunagised lauljad, kes hiljem istusid žürii laua taga, mainisid, kui erinev on anda hinnanguid ja saada hinnanguid. Anda hinnanguid on oluliselt raskem. Sofia Rubina, kes kord GP võitis ja on lauljana osalenud paljudel rahvusvahelistel konkurssidel, kommenteeris: „Nüüd ma õppisin tundma, kuidas mõtleb žürii, sellest oli mulle kasu lauljana edaspidistel konkurssidel“.
30 aastasse on mahtunud lugematu hulk eredaid mälestusi, vahvaid koostegemisi SÜG kolleegide ja õpilastega, toredaid kogemusi suhtluses meediaga, naljakaid vahejuhtumeid (mõni piinlik ka), aga eelkõige ühendav kirg muusika vastu. Aitäh kõigile!! Edu ja palju aastaid Solisticale!
