Mare Väljataga

Põhiosa minu mälestustest seoses konkursiga ulatub üsna kaugete aastate taha, kui võistlus toimus veel SÜGis. Kuidagi juhtus nii, et mind kutsuti aastaid järjest osalema žüriitöös. Teised liikmed vaheldusid aastast aastasse. Sellega seoses jäi mulle külge vahva mitteametlik aunimetus – konkursi maskott.

Sellesse perioodi jäid ka külalistele pakutud kabaree-etendused. Milline fantaasiaküllus, milline hoog ja entusiasm. Igal aastal vaimustusin uuesti.

Olen Solistical jõudumööda silma peal hoidnud professionaalsest huvist, milline järelkasv on tulekul. Noorte lauljate tase on uskumatult kõrge. Lõppvõistlusel osalejaid võiks ükskõik mis pidi ritta seada, kõik on väga head ja rohkem veel.

Saarlased oskavad asju korraldada. Tohutu ettevalmistustöö näib sujuvat mängleva kergusega. Võistluse ajal on atmosfäär soe ja kodune. Hoolitsetakse osalejate ning žürii eest nii, et kõigil on soov tagasi tulla.

Aitäh ja jaksu edaspidiseks!

Foto: Mona Õispuu